Kategooriad
Faktikontroll

FAKTIKONTROLL | Reinsalu mure Eesti rahva, rahvuse ja kultuuri vähetähtsusest koalitsioonilepingus on liialdatud

Isabel Jezierska
faktikontrollija

Urmas Reinsalu (Isamaa) väitis enda 26. jaanuari Facebooki-postituses, et Reformierakonna ja Keskerakonna valitsuse koalitsioonilepingu üheski punktis ei peegeldu Eesti riigi ülesanne tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilitamine läbi aegade:

Lugesin täna uut koalitsioonilepingut. Üks ülimalt kõnekas tähelepanek:
Koalitsioonileppes pole ÜHTEGI korda
Kasutatud sõnu “eesti rahvas (või rahvus)” või “eesti kultuur.”
Sõna “eestlane” julgetakse tarvitada ÜHEL korral, osundan: “Teeme hajalas elavate eestlastega side pidamise ……võimalikult sujuvaks.”
Aitäh sellegi eest ehk siis õiguse eest olla eestlane hajalas ja pidada kellegagi sujuvat sidet.
Eesti põhiseaduse järgi on Eesti riigi ülesanne tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Ning see printsiip määratleb Eesti riigi kui rahvusriigi.
Seega, rahvusriiklus kui väärtuseline kategooria leppes ei peegeldu, mis ei tähenda, et see tekst on iseenesest rahvusriigi vastu, ta on ennast loojate tahtel lihtsalt rahvusriigi käsitlusest VABASTANUD.
Kui peate seda teavet oluliseks, palun jagage!

Siiski, lepingus on näiteks järgmine punkt:

“Tagame kõigile rahvusgruppidele Eestis oma rahvuskultuuri arendamise võimalused.” Selles lauses ei ole küll Urmas Reinsalu välja pakutud sõnapaare, ent see hõlmab ka eesti kultuuri arendamist. Tõsi, endine välisminister võis mõelda eestlaste kultuuri prioritiseerimist.

Kui sõna “eestlane” on kasutatud lepingus tõesti vaid ühe korra, siis on lepingus kaks punkti, kus on mainitud samasõnatüvelist sõna “eestlus”. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi tähendab see eesti rahvuslust või eestimeelsust.

1. Toetame kõikjal maailmas eestlust ja väliseesti kogukondi, nende koole, kultuuriüritusi ja suhtlust Eestiga (eesti keele õpe, Eesti uuringud).

2. Kaasame globaalset Eesti kogukonda ja teostame üleilmse eestluse programmi.

Olenevalt sõnapaaridele “eesti rahvas”, “eesti rahvus” ja “eesti kultuur” omistatud tähendustest, võib koalitsioonilepingust leida veel sobivaid punkte:

Tagamaks Eesti inimestele võimaluse osa saada nii kõrgkultuurist kui osaleda rahvakultuuri edendamisel, arvestame kultuurirajatiste planeerimisel regionaalset tasakaalu ja meie kultuurilise mitmekesisuse edendamist.

Põhiseaduse järgi on Eesti kui riigi ülesanne ka eesti keele säilimise tagamine. Ka selle kohta on lepingus punkt:

Kindlustame eesti keele väärtustamise ja püsimajäämise teaduskeelena, tagame riigipoolse toetuse eesti keele arengu teadustegevuseks. Eesti keele uurimine on rahvusvaheliselt kõrgel tasemel ning keeletaristu on innovaatiline, avatud ja mitmekesine. Toetame eesti keele arendamist digitaalajastule kohaselt.


Võrdleme uut koalitsioonilepingut eelmise valitsuse leppega. Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsuse koostatud tekstist võib leida kuus punkti, kus esinesid sõnapaarid “eesti rahvas”, “eesti rahvus” või “eesti kultuur”:

1. Meie olulisim ülesanne on kindlustada Eesti rahva ja iseseisva ning kaitstud Eesti püsimine.

2. Vabariigi põhiseaduse preambulis sätestatust tagame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

3. Toetame eesti rahvuskultuuri tutvustamist ja viimist laia maailma ning eesti keele ja kultuuri hoidmist, arendamist ja uurimist kaasates meie kogukondi välismaal ja hea tahte saadikuid.

4. Toetame Eesti laulu- ja tantsupeotraditsiooni jätkumist, väärtustades koorijuhte ning tantsuõpetajaid. Jätkame riigi poolt toetatud programmidega, et tagada eesti rahvakultuuri säilimine.

5. Tagame kõikidele rahvusgruppidele Eestis oma rahvuskultuuri arendamise võimalused koos vabadusega integreeruda eesti rahvuskultuuri.

6. Mitmekesistame ja arendame lõimumispoliitikat. Toetame inimeste lõimumist Eesti ühiskonna ja eesti kultuuriga.

Neist kuuest punktist esimesed kaks on sellisena kirjas juba põhiseaduses. Need üldsõnalised tõdemused on iga valitsuse kohustuseks sõltumata sellest, kas need on koalitsioonilepingus samas sõnastuses üle rõhutatud. Punktid 3-6 on aga konkreetsed viisid põhiseaduses toodu täitmiseks – nö rakendussätted, mille põhjal võib hinnata koalitsiooni pühendumist eesti keele-kultuuri säilitamisele. Igaühele neist leiab vaste ka uuest koalitsioonilepingust:

3. Eesti keele ja kultuuri arendamine välismaal: siinses faktikontrollis on uue lepingu sarnane punkt eelpool juba toodud.

4. Laulu- ja tantsupeotraditsioon uues lepingus: “Hoolitseme Eesti laulu- ja tantsupeoliikumise järjepidevuse eest. Kaasame rahvuskultuuri edendamisse rahvuskaaslasi kogu maailmast, tagame nende loodud kultuuripärandi säilitamise kodumaal.”

5. ja 6. Integreerumine-lõimumine uues lepingus: “Pakume venekeelsele elanikkonnale riigipoolse programmi kaudu eesti keele õpet.” Samuti: “Käivitame eestikeelse hariduse tegevuskava, et anda kõigile võrdne võimalus osaleda ühiskonna- ja tööelus ning jätkata õpinguid järgmisel haridustasemel. Eraldame lasteaedadele ja koolidele vajaliku rahastuse, mis võimaldab korraldada õppeprotsessi eesti keeles, tagades kvaliteetse hariduse. Toome haridusasutustesse vastava kvalifikatsiooniga lisaõpetajaid.”

Võib küll tõdeda, et uus koalitsioonileping on varasemaga võrreldes vähem “rahvuslik”, näiteks ei esine selles erinevalt eelnevast leppest sõnapaari “isamaaline kasvatus”. Kuidas iganes aga hinnata uue koalitsiooni rahvuslikku meelsust, on liialdus öelda leppe teksti põhjal, et valitsus on ennast “rahvusriigi käsitlusest vabastanud”. See kehtib eriti juhul, kui võrrelda uut koalitsioonilepingut selle leppega, mille väljatöötamisel Reinsalu ise osales – erinevus ei ole nii suur.

Eksitav
Väide on tõene, aga esitatud tõde moonutaval viisil.

Klikisäästja lugude ilmumisest teadasaamiseks jälgi meie Facebooki-lehte.